Kadripäevast

Kadripäeva nimi tuleb Lääne-Euroopas üsnagi populaarse naispühaku Katariina nimest. Legendi järgi on 25. november pühakuks kuulutatud neitsi Katariina märtrisurma mälestuspäev. Legend räägib, et Katariina hülgas 306/307 aastal Rooma keisri armastuse, sest luges end laulatatuks Kristusega. Teda ei kohutanud tagakiusamine ega vangistus. Ta ei loobunud ristiusust ja levitas seda innukalt. Nii Katariina kui kõik tema poolt ristiusku pööratud inimesed surmati rattal. Katariinast sai tüdrukute ja abielunaiste, teoloogide, filosoofide, advokaatide, karjakasvatajate, põllupidajate, tõllaseppade, möldrite, kääriteritajate ja ketrajate kaitsepühak.

Eestlastel pole aga 25. november kunagi kirikupüha olnud. Katariinat austati kui lammaste hooldajat ja kaitsjat. Nimi „Kadri” on aja jooksul Katariinast tekkinud.

Kadripäeva peeti naistepühaks. Kombestikus on esikohal kõik karjaga seonduv. Lammaste sigimise tagamiseks olid kadripäeval keelu all kõik „villased” tööd nagu kudumine, ketramine, kraasimine ja õmblemine. Lubatud oli karja eest hoolitsemine: loomi tuli paremini sööta, sel päeval ei tohtinud ühtki neist tappa. Kadripäeva paiku oli paras aeg ette võtta lammaste pügamine.

Kadrisanti jooksid vanasti tegelikult nii noormehed kui neiud, riietatud olid nad aga kindlasti naisteks. Kadril pidid olema ilusad ja valged riided, mida sai linadest teha. Kadrid esinesid tihti perekonnana, kelle juhiks oli kadriema või kadrinooruk. Kadriemal oli tavaliselt kaasas õlgedest ja riidest valmistatud nukk – titt, kellele tuli anda lambaraha. Kadriisal oli kaasas „kadrihani”, kelle ülesandeks oli laste lugemisoskust kontrollida või neid muidu kimbutada. Ei puudunud ka vitsakimp, millega kadrid vehkisid, kui perele õnnistust soovisid.

Kadridele anti mitmesuguseid ande, põhiliselt siiski söögikraami. Kui selleks päevaks oli loom tapetud, anti värsket liha ja verikäkke. Kindlasti anti ka ube ja herneid. Anti mida tahes, kadrid võtsid kõik vastu. Peale söögikraami said kadrid tihti ka linu ja villu, mida nad ise küsinud olid.

Lahkudes öeldi kingituste eest aitüma ja sooviti pererahvale ning talule õnnistust: kellele kariloomi, kellele hobust, kellele mesilasi, kellele tütreid ja mehele.

Kui juhtus aga, et sante sisse ei lastud, toimisid kadrid nii nagu mardidki. Tare ukse ette tassiti puuvirn, seamold, ader või äke. Hoone katusele tiriti mõni sõidu- või põllutöövahend. Traditsioonilised karistusviisid olid ka korstna kinni toppimine, loomade laudast välja laskmine jm.

Pärast kadrijooksmist koguneti kadriema või kadriisa tallu järelpeole või peeti kadripulmi, kus lauldi, tantsiti, mängiti hilisööni. Pidu võis kesta mitu päeva. Üheskoos söödi ära kogutud toidukraam ja jagati omavahel ka muud annid.

Kadripäeva toidulaud oli samasugune nagu hingede- ja mardipäeval: tapeti lammas, sest sel päeval pidi palju lambaliha sööma, et kadri lambakarja hoiaks ja kaitseks. Mõnel pool söödi ka kana. Keedeti verikäkke, tanguputru, herneid või ube, tehti kama ja kamapalle. Ainuke, mida kadripäeval keeta ei tohtinud oli kapsasupp, muidu pidavat kanad kapsad ära sööma.

Kadriöö oli sobilik ennustamiseks: tüdrukud kogunesid südaööl ringi. Üks neist tõi tuppa hane, pardi, kana või kuke ja lasi selle ringi keskele lahti. Kelle juurde lind tuli, see pidi eeloleval talvel kõige enne mehele saama.

Tehti ennustusi ka ilma ja viljasaagi kohta. Arvati, et kadripäevaaegsed tuuled ja tormid toovad jõuludeks ilusa ilma. Kui kadripäeva õhtul külmetab või lumi on maas ja hanged aia ääres, tulevat järgmisel aastal hea viljasaak. Kadripäeva ja jõulude vaheline rohke härmatis tähendas aga rukkilõikuse ajaks ilusaid ilmasid.

Kasutatud kirjandus:

„Pühad ja kombed” – Piret Õunapuu

„Eesti rahvakombeid läbi aastaringi” – Õie Haavik