Olustveres 3. mail 2012

3. mail 2012 käisime klassiga Olustveres.
Meid võtsid seal vastu toredad Olusvere Teenindus- ja Maamajanduskooli õpilased, kes terve päeva meid ühest kohast teise juhatasid.


Päevast:

Käisime leivakojas ja tegime ise leiba.  Kaua ei tohtinud leiba mötsida, siis hakkas käte külge kinni. Nii mõne noormehega juhtuski, kuid kus häda kõige suurem, seal abi kohe lähedalt võtta- õpetaja tuli ja päästis laste käed taignast lahti- lisas rukkijahu. Õpilane tuiskas selle peale kohe käsi pesema ja rohkem ta enam tainast puutuda ei tahtnud, hakkab järsku jälle käsi "ahistama". Taignakujud jätsime leivakotta ja pidime enne kojuminekut küpsenud leivad kaasa saama.


Sõitsime traktori ja hobuvankriga. Traktor tuiskas nii, et tolm taga. Traktorijuht ise küsis:" Kas lisame kiirust ka või?" "Aga loomulikult oli tore traktoriga kimada! Ikka kiiremini!"

Söötsime rohuga hobust ja väikseid ponisid. Suur hobu oli ni egoistik, et ajas väiksed ponid koonuga meist kaugemale. Ainult tema tohtis laste käest rohtu võtta. Vaikselt tulid aga ponid mõne meetri kauguselt tara äärde tagasi ja lapsed olid meelsasti nõus ka neid rohuga maiustada laskma.


Nägime sigu, lehmi, lambaid, jäneseid, kukkesid ja kanu. Nagu vanas talus muiste. Loomad tõid laste näole naeratused. Olid nad ju laste ekskursioonidega juba harjunud ja teadsid, et lapsi saab usaldada ja nad olid tõesti julged käest leiba või heina haarama.


Külastasime mesilat ja kuulasime põnevaid lugusid mesilaste elust. Saime teada, et töömesilased on tegelikult naissoost ja elavad ainult kuu. Lesed on meessoost ja on rohkem laisklemise peal väljas. Loovad tarus nn meeleolu. Emamesilast on igas tarus ainult üks. Suitsutamine meenutab mesilaste metsatulekahju ja seepeale muutuvad nad apaatseteks ja valmistuvad taru maha jätma- nii saab mesinik aga väheste nõelamistega mee kätte. Saime seal maitsta ka meesaia-mmmmmmmm mõnus! Enne aga tegime ühe viktoriini, kus testisime kuulatud teadmisi. No enamus õpilasi teadis kõiki vastuseid, sest mesiniku jutt oli ju nii huvitav!

Edasi savikotta savikasse voolima! Eriti vahvad olid voolimisruumi toolid. Neid sai hästi kõrgele kruvida ja tundsid end nagu kuningas kõrgelt ülalt alla vaadates. Ka savikassid tulid täitsa vahvad välja. Need pandi karpi ja kuivama. Kodus tuleb nad ahjus küsema panna- siis lähevad nad kõvaks ja kivistuvad ära.

Nii ja edasi sööma- kõht oli tõesti vahepeal ülitühjaks läinud. Söömine toimus mõisamajas luksuslikult kaetud söögilauas. No tõesti oli kuninga tunne. Enne troonil ja nüüd söömas!!! Frikadellid keedukartuli ja hapukurkide ja jahukastmega. Magustoiduks seemnekaraskid või -küpsised, kes sellest enam aru sai. Kõhtu ja asi tehtud. Ah jaa: joogiks apelsinijook. Seda sai kohe mitu klaasi joodud, sest janu oli juba ammu kurku kuivatanud.

Loomulikult tänasime Olustvere vastuvõtjaid ja soovisime neile edaspidiseks jõudu uute ekskursantide vastuvõtuks.


Olime juba ammu ajast maas (peaaegu pool tundi!), kuid kõik tegevused olid olnud nii huvitavad! Nüüd tuli anda jalgadele valu ja bussi. Võis alata tagasitee. Kodused ju muretsevad, kui õigeks ajaks tagasi ei jõua.


Tagasiteel bussis väsis nii mõnigi vennike ära ja silm vajus looja (st kinni). Näod olid värskes õhus viibimisest õhetavad, põsed punased, jume suurepärane. Väsimus rammestas. Tagasitee (2 tundi) kulges üllatavalt kiiresti. 


Tagasi kooli juures. Olime kohal. Kiiresti väljuti bussist ja õpilaste silmis oli üks ja ainuke suur soov: koju! Puhkama! Muljeid jagama!


Päev oli olnud hästi mitmekesine,hariv, põnev, armas ... .

Kes jäi taga igatsema mõtteis sõjakat siga, kes alandlikku poni, kes teel tolmavat traktorit, puidust nikerdatud hobuseid ...